Transmembraansed valgud

Transmembraansed valgud on integraalsed membraanivalgud, mis läbivad rakumembraani täies ulatuses. Nad koosnevad kolmest regioonist: rakuvälisest (ekstratsellulaarsest), membraanisisesest ja rakusisesest (intratsellulaarsest) domeenist.^[1] Neid valke saab üksteisest eristada struktuuri, N- ja C-terminaalsete otste positsiooni ja membraani läbimise viisi alusel^[2].

Transmembraanseid valke iseloomustab kindel konformatsioon rakumembraani suhtes, mis sõltub valgu ülesandest ning sünteesi eripäradest. Nad võivad läbida membraani üks või mitu korda. Kuigi transmembraansed valgud ei muuda suunda, võivad nad pöörelda ümber oma telje, mis on kaksikmembraaniga risti (rotatsiooniline difusioon). Samuti võivad nad liikuda ka lateraalselt (lateraalne difusioon). Sellist nähtust täheldati esimesena inimese ja hiire heterokaarüonis.^[3]

Selleks, et hoida tasakaalu rakumembraaniga, on transmembraansed valgud amfipaatsed – omavad nii hüdrofoobseid kui ka hüdrofiilseid komponente. Hüdrofoobsed osad on kontaktis membraanisisese osaga ning hüdrofiilsed osad rakuvälisega.^[3]

Transmembraansed valgud on enamiku elusolenditele elutähtsad ainete transportijatena ja info edastajatena, olles asendamatud elemendid organismi arengus, hingamises, metabolismis, närvisüsteemi talitluses ja paljus muus.^[1] Transmembraansed valgud neureksiin(NRXN) ja neuroligiin(NLGN) moodustavad omavahel sideme, luues ja hoides parajat, sobivat vahemaad ka meie närvirakkude vahel peaajus, keemilistes sünapsides. Väga väike, kuid kindel kaugus kahe neuroni vahel on hädavajalik närviimpulsi virgatsainete abil toimuvaks edasikandumiseks läbi sünapsi pilu.